Tantsuartikkel Õhtulehes 2009/09

Rahulik ja voolav algus

Selgus, et inimesed alustavad tantsu keskendudes enese sisetunnetele, tehes ringjaid liigutusi ja liikudes voolavalt, pehmelt ja naiselikult. Seda esimest rütmi kutsutakse voolamiseks.

Varsti muutuvad liikumised väljenduslikumaks, katkendlikumaks ja mehelikumaks. Tekib konkreetsus, tahe ennast väljendada, veidi trampida. Seda rütmi kutsutakse staccato`ks (katkendlikkus).

Kolmas rütm on kaos. "Kaoses on inimene vaba ja kontrollimatu, ta alistub rütmile täielikult, toimub lõdvestumine, meheliku ja naiseliku ühinemine," iseloomustab Vainik kolmandat rütmi.

Kaosele järgneb neljanda rütmina transilaadne seisund. "Tantsijad tajuvad uue energia juurdevoolu, toimub lüüriline avanemine, neid valdab rõõm ja kergus," võrdleb Vainik neljandat rütmi liblikalennuga.

Viienda rütmi ajal tantsijad küll veel liiguvad, kuid liigutused on väga rahulikud, isegi meditatiivsed.

Klassikaliselt kestab üks tantsulaine tund kuni poolteist. Ühest rütmist teise suunab muusika, sõnaliselt neid sisse ei juhatata.

Tants näitab, milline inimene sa oled

"Igaüks, kellel on käed ja jalad, oskab liikuda ja liikumine ongi tants. Liigu lihtsalt ringi, kaasates oma keha."
Tantsuoskus või selle puudumine pole Vainiku sõnul viie rütmi tantsude juures üldse teema. "Võid vaadata ka, mida teised teevad, nendega tantsuliselt suhelda."

Vainik ütleb, et selle järgi, kuidas keegi tantsib, saab ka tema elu kohta järeldusi teha.
Näiteks on inimesi, kes tahaksidki tantsida vaid pehmelt ega armasta katkendlikkuse rütmi. "Siis võiks mõelda, kas ma elus suudan olla konkreetne, öelda vajadusel ka ei, otsustada," soovitab Vainik. Inimesed, kellele kaose osa tundub vaid tobeda trampimisena, võivad jällegi elus kaose tekkides sattuda paanikase.

Seepärast soovitab Vainik igaühel end tantsides kõrvalise pilguga pisut jälgida.

Minu kogemus: kontrollimatu liigutamine tõi vabanemistunde
Agnes Männiste

Kui saali sisenen, muusika juba mängib. Õhtu korraldaja Rain Vainik selgitab, et see aitab end muusika lainele viia.
Algab n-ö soojenduslaine. Hoian häbelikult vaid saali nurka ja piidlen teisi silmanurgast. Näen, et tõepoolest ei lähe kellelegi vähimatki korda, kuidas mina ennast liigutan, see annab veidi julgust juurde. Argimõtted kipuvad endiselt pähe tulema, aga liigutan end juba üsna julgelt.

Kui soojenduslaine läbi, ütleb Vainik tervitussõnad ja "palub tantsule" ka kõik meie kehaosad ning rõhutab, et ühtki neist ei tohi unustada kaasa liigutada ja et väga tähtis on tantsides ringi liikuda kogu vaba ruumi ulatuses. Tantsivaid inimesi vaadates tükib vägisi pähe mõte, et kui me peaksime nii tantsima kusagil avalikus kohas, peetaks meid lihtsalt hulludeks. Parasjagu veeretabki üks tantsija end põrandal minust mööda, paar tükki kiljuvad.

Mõni lugu suudab mind väga kaasa haarata, teise ajal jälle kipuvad töömõtted võimust võtma. Peagi tunnen kerget väsimus, kõige parema meelega vahetaksin tantsusaali koduse diivani vastu. Kuid endalegi üllatuseks vabanemise tunne end niimoodi kontrollimatult liigutades tõesti tekkis.

Tunni lõpuks olen väsinud, samas enesetunne on kerge.